Lugemiseks valisin Christian Dalsgaardi artikli “Social software: E-learning beyond learning management systems” (2006).
Artiklis arutletakse, kas oleks vajalik süvendada e-õpet rohkem, kui hetkel õpihaldussüsteem ette näeb ja süvendada õpilastes interneti kasutust kui ressurssi rühmatööde ja probleemide lahendamiseks.
E-õppeks kasutatakse väga mitmeid erinevaid tööriistasid, näiteks foorumeid, failide jagamist, videokonverentsid, e-portfooliod, blogid ja erinevaid “andmebaase”. Kuid siinkohal tekib probleem, et kas e-õppe tööriistad peaksid olema intergreeritud või eraldatud.
Nõustun Dalsgaardi väitega, et e-õppe vahendeid saab kasutada igal viisil, kui selleks on valitud sobiv pedagoogiline lähenemine, sest erinevate tööriistade kasulikkus sõltub sellest, milliseid õppemeetmeid vahendid peaksid toetama.
Social software – antud mõistet saab kasutada mitmes erinevas kontekstis. 2005. aastal tutvustas Terry Anderson kontseptsiooni “educational social software”, mis kaugõppe kontekstis on: “[…] networked tools that support and encourage individuals to learn together while retaining individual control over their time, space, presence, activity, identity and relationship.”
Samuti tuuakse välja, et kuigi sotsiaaltarkvara tööriistu ei looda hariduslikel eesmärkidel, siis neid saab ikkagist kasutada õppimise toetamiseks. Sotsiaaltarkvara aitab e-õpet muuta lihtsamaks ja läbi selle toetatakse õppijate iseseisvust, probleemilahendamise oskust ja koostöö tegemist.
Minu personaalsed õpikeskkonnad:
Minu personaalsed õpikeskkonnad muutuvad vastavalt vajadusele. Toon välja praegusel ajal aktuaalsemad keskkonnad.
Neljas teema: ülesanne
Kasutatud kirjandus
Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems.European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2).
aann1ka 